Sissejuhatus libisevatesse akendesse

Lükandaknad liigitatakse nende libisemissuundade alusel horisontaalsete lükandakende ja vertikaalsete lükandakendeks. Horisontaalsetel lükandakendel on tiiva üla- ja alaosas siinipilud, vertikaalsed lükandaknad aga libisevad mööda rööpaid läbi rihmarataste ja tasakaalustusmeetmete. Nad kasutavad libisevat siini konstruktsiooni, et saavutada paindlik avamine ja sulgemine, pakkudes eeliseid, nagu näiteks siseruumide puudumine, esteetiline välimus ja ökonoomne hind. Suurte klaaspindadega varustatud need parandavad valgustust ja optimeerivad hoone fassaadi. Traditsiooniliste lükandakende avanemisala on vaid 50%, õhutihedus on nõrk ja tuulesurvekindlus on halb. Nende tihendusefekt harjaste ribadega on halvem kui kummiribadega tiibakende oma. Kõrgkorruselistes-elamutes võivad need aknad tuule jõudude mõjul aknatiiva eralduda [2-3]. Seda tüüpi akende hinnavahemik on järgmine: tavalised mudelid maksavad 150-300 jüaani/ruutmeeter, kesk-mudelid maksavad 350-500 jüaani/ruutmeeter ja kallite{19}}mudelite hind üle 600 jüaani/s. Kuna mõned linnad ei suuda täita energiasäästu{20}standardeid õhu- ja veekindluse osas, on mõned linnad keelanud lükandakende kasutamise kõrghoonetes. Enamasti kasutatakse neid tööstusettevõtetes ja madalate ja{24}}keskmiste hoonete (nt maaelumajades) [3]. Mõned tooted eraldavad kvalifitseerimata materjalide kasutamise tõttu pikaajalist lõhna. Kohus on tuvastanud, et sellised olukorrad ei vasta kvaliteedistandarditele ja käitajad peavad kandma juriidilist vastutust